TUI HIRVE "TÄHE TÄNAVAT" ASUSIN ma lugema, nagu ikka mis iganes raamatut, mingisuguste oma eelarvamustega.
Esiteks olen lugenud ta isa Indrek Hirve luulet ja seda kalliks pidanud.
Teiseks olen näinud Tuid laulmas ja pean teda andekaks.
Kolmandaks meeldib mulle Epp Petrone stiil, nii et kui Epp teda kirjastada võttis, siis järelikult...
Lugedes muidugi selgus... Tui Hirve stiil on hoopis teistsugune kui ta isa oma või kui Epp Petrone oma.
Tui jutustamise viis on väga enesekeskne (aga ta on ka öelnud, et raamatust suur osa on kirjutatud siis, kui ta veel keskkoolis käis). Tal on ilusad sõnad, huvitavad laused... detailideni välja maalitud pildid... Aga millegipärast mõjub see nagu klaasist maailm. Kohati. Ma liigun seal maailmas ringi ja kardan end ära lüüa, õigemini ma kardan, et kohe juhtub mingi tõeline katasroof ja selgub, et selle maailma taga on mingi teine, valusam ja tõelisem maailm.
Seda ei juhtu.
Ja tegelikult ju toimub asju küll. Lapsepõlvearmastuse võrgutamine... aga see pinge seal laeb ja laeb ega vallandugi, lõpuks kaob see tegelane üldse ära. Keskealised kogenud lauljad ja muusikud... kah laeb ja laeb ega juhtugi midagi. Intriigid naislauljannade vahel, samamoodi... Lõpulahendus on aga hoopis väike jänes. Miks just jänes? Kas see pidi olema mingisugune seksuaalne metafoor? Ilmselt mitte, aga mina oma rikutuses kohe mõtlesin: miks just jänes?
Kõige huvitavam oli lugeda muusikast. Mulle tundub, et Tui Hirv kirjutas kõike muud mingi sordiini all, ainult muusikast julges ta ausalt ja lõpuni kirjutada. Ma hakkasin esimest korda pihta saama, mismoodi koos musitseerimine võib inimesed hulluks ajada või kui palju peab pingutama, et olla muusikas HEA.
Tui raamatu kinkisin ma edasi, ei jätnud endale nagu Daki raamatu.
Ja ootan huviga, mis tast edasi saab. Milline tuleb UUS RAAMAT?
No comments:
Post a Comment